Slaalom kui purjelauasõidu üks võistlusdistsipliinidest on tänaseks järjest enam populaarsust võitmas. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et tänapäevane poest saadav Fun (või Freeride kui soovite) varustus on lihtsasti käsitletav ja võimaldab saavutada küllalt suuri lõppkiirusi. Põhiline aga on see, et purjelaudade ehituses kasutatavad uued materjalid on ka täiesti tavalised ja odavad lauad muutnud kergeks, nende kaalud on samas suurusjärgus võistlustel kasutatavate slaalomlaudadega.
Slaalomi kui võistlusdistsipliini eelmine kõrghetk oli 80-ndatel aastatel, kui pajud väikesed tootjad said hakata vabalt arendama uusi lauakontseptsioone. Kuni selle ajani oli see keeruline, sest 1968 aastal olid Drake ja Schweitzer patenteerinud purjelaua kardaani ja poomi lahendused. Nende firma Windsurfing International litsentseeris seda välja eelkõige kui longboard lahendust. 80 aastatel mitmete kohtuvaidluste järel selgus siiski, et Drake ja Scweizeri lahendus ei ole uudne, vaid on edasiarendus juba eelnevalt väljatöötatud tehnilistele lahendustele. Ja siis läks kiireks arenguks! Hakati disainima ja tootma väikese mahuga ”uppuvaid” purjelaudu (selleks oli vaja leiutada ”veestart”, mida algselt käsitleti kui freestyle trikki).
80. aastate tagasihoidlik tehnoloogiline tase ja materjalivalik viis aga olukorrani, kus edukaks võistlemiseks tuli soetada väga keeruliselt käsitletav ja hulgast laudadest ja purjedest koosnev komplekt, millega sõitmine oli kõike muud, kui lõbus. Tavaline harrastaja ei suutnud sellise komplektiga sõita, rääkimata jibe sooritusest. Samuti sobis selline komplekt vaid suhteliselt siledale veele. Muidugi, tippkiirused olid juba siis väga arvestatavad. Pro-d sõitsid eranditult oma sheibitud “custom” laudadel. Need olid kergemad (aga ka väga õrnad) ja väga kitsad, mille arvelt saavutati suhteliselt suur kiirus. Sellest tulenevalt saavutas purjelaud esmakordselt aastal 1986 kõige kiirema purje jõul liikuva veesõiduki staatuse. Nii püstitas Pascal Maka Fuerteventural , kasutades Jimmy Lewise ”custom” lauda ja Gaastra purje, kiiruseks 38,86 sõlme.
Slaalomi kui võistlusdistsipliini eelmine kõrghetk oli 80-ndatel aastatel, kui pajud väikesed tootjad said hakata vabalt arendama uusi lauakontseptsioone. Kuni selle ajani oli see keeruline, sest 1968 aastal olid Drake ja Schweitzer patenteerinud purjelaua kardaani ja poomi lahendused. Nende firma Windsurfing International litsentseeris seda välja eelkõige kui longboard lahendust. 80 aastatel mitmete kohtuvaidluste järel selgus siiski, et Drake ja Scweizeri lahendus ei ole uudne, vaid on edasiarendus juba eelnevalt väljatöötatud tehnilistele lahendustele. Ja siis läks kiireks arenguks! Hakati disainima ja tootma väikese mahuga ”uppuvaid” purjelaudu (selleks oli vaja leiutada ”veestart”, mida algselt käsitleti kui freestyle trikki).
80. aastate tagasihoidlik tehnoloogiline tase ja materjalivalik viis aga olukorrani, kus edukaks võistlemiseks tuli soetada väga keeruliselt käsitletav ja hulgast laudadest ja purjedest koosnev komplekt, millega sõitmine oli kõike muud, kui lõbus. Tavaline harrastaja ei suutnud sellise komplektiga sõita, rääkimata jibe sooritusest. Samuti sobis selline komplekt vaid suhteliselt siledale veele. Muidugi, tippkiirused olid juba siis väga arvestatavad. Pro-d sõitsid eranditult oma sheibitud “custom” laudadel. Need olid kergemad (aga ka väga õrnad) ja väga kitsad, mille arvelt saavutati suhteliselt suur kiirus. Sellest tulenevalt saavutas purjelaud esmakordselt aastal 1986 kõige kiirema purje jõul liikuva veesõiduki staatuse. Nii püstitas Pascal Maka Fuerteventural , kasutades Jimmy Lewise ”custom” lauda ja Gaastra purje, kiiruseks 38,86 sõlme.
Aga kitsad lauad ei pööra- kuni Anders Bringdal leiutas “laydown” slaalomjibe tehnika. Kitsaste, ”vana kooli ” slaalomlaudade areng saavutas lae, kui F2 lasi välja slaalomilaua Sputnik 270 (aastal 1990, see oli Björn Dunkerbecki “custom” laua koopia). Sarnaseid disaine hakati kutsuma Dedicated Slalom Board (DSB), need olid defineeritud kui lauad, mille laius oli alla 55 cm ja mille vööri tõus oli vähem, kui 20 cm ning mille puhul ei tehtud maksimaalse lõppkiiruse arvelt mingeid kompromisse. Sellise arengu loomulikuks tulemuseks oli küll veelgi suuremad kiirused aga kahjuks ka slaalomi populaarsuse vähenemine harrastajate hulgas.
Selge oli see, et harrastajad vajasid midagi muud. Kõige esimeseks kaasaegse Freeride laua tootmises olnud eellaseks võib pidada 1986 aastal välja tulnud F2 Sunset Slalom lauda. See laud oli nii poplulaarne, et seda toodeti 10 aastat. Teised, sel ajal populaarsust kogunud slaalomlauad olid näiteks Klepper 272 ja Tiga 268. Selle aja tehnoloogia suutis pakkuda väga primitiivseid uimi (lihtsalt painduvast plastikust leht) ja laua põhjakuju oli see, mis määras suuresti ära laua kiiruse. Prooviti erinevaid, laua põhja kuju (konkaavide) lahendusi, sellest tulenevalt puudus nendel laudadel nina tõus ja need sobisid vaid siledal veel sõiduks.
Selge oli see, et harrastajad vajasid midagi muud. Kõige esimeseks kaasaegse Freeride laua tootmises olnud eellaseks võib pidada 1986 aastal välja tulnud F2 Sunset Slalom lauda. See laud oli nii poplulaarne, et seda toodeti 10 aastat. Teised, sel ajal populaarsust kogunud slaalomlauad olid näiteks Klepper 272 ja Tiga 268. Selle aja tehnoloogia suutis pakkuda väga primitiivseid uimi (lihtsalt painduvast plastikust leht) ja laua põhjakuju oli see, mis määras suuresti ära laua kiiruse. Prooviti erinevaid, laua põhja kuju (konkaavide) lahendusi, sellest tulenevalt puudus nendel laudadel nina tõus ja need sobisid vaid siledal veel sõiduks.
1989 tuli välja esimene Mistral Screamer, mis kujunes kultuslauaks ja seda võib julgelt nimetada esimeseks suure purjevahemikuga lauaks (sobisid purjed 4.5m -6.5m). Screameri edu saladus seisnes selles, et kui suurem osa tootjatest läks suurema lõppkiiruse tagaajamise teed, siis Mistral otsustas seada esikohale eelkõige laua kergema käsitlemise. Screamer ei olnud küll kõige kiirem laud, aga müüs kõige paremini, sest harrastajad said sellel sõiduga hakkama- võiks öelda, et see oli esimene laiema kasutajaskonnani jõudnud Fun laud.
90-ndate aastate esimesel poolel jõudsid lauasheipijad ühisele arusaamale, et on vaja midagi uut. Midagi, mis oleks wave-laudade (mis olid hea manööverdusvõimega) ja slaalom-laudade (mis olid kiired) vahele. Ehk siis midagi, mis oleks väike, kerge, hea manööverdusvõimega aga samas mõistlikult kiire. Ajakiri ”Boards” pöördus Euroopa sheipijate poole palvega välja käia midagi uut. Siis tegi ajalugu Prantsuse lauasheipija Marco Copello. Ta disainis laua, mille vööri tõus oli suurem kui teistel slallikatel. Samuti oli ahtri poole viidud laua laiem punkt, mis suurendas ujuvust ja lihtsustas manööverdamist. Samuti viis ta ettepoole jala-aasad ja tegeles uime arendusega. Sellest tööst sündis kultuslaud Copello 265, mis läks kohe ka tootmisse (Muuseas, eelmisel suvel sõitis sellel laual EMV arvestuses kõrgeid kohti välja Teamjahe liige Karmo Kalk).
Copello 265 loomisest alates hakkas lühenema ka laua vööriosa, Tiga 268 loetakse esimeseks tootmises olnud “no nose" lauaks. Sellesuunaline areng on kestnud kuni viimase ajani. Alates laineid löönud Mistral Flow tulekust on arenduse põhisuunaks järjest lühem vööriosa ja suurem maht ahtris. Tänasteks radikaalseimateks näideteks võiks pidada Starboardi Hypersonicut (223cm), the Naishi Hybridi (208cm)- kas see on piir või saab siit veel edasi minna, näitab aeg. Selge on see, et tänu laudade käsitlemise lihtsustumisele ja nende kaalu radikaalsele vähenemisele (fun lauad on täna kaaluvahemikus 7-8 kg) on slaalomi suunitlusega standardsed lauad (k.a. freeride ja mõned Freestyle lauad- n.t. Fanatic Skate) harrastuspurjelaudurite hulgas kõige populaarsemad. Ja need on ka võistlustel konkurentsivõimelised.
Seega, slaalom on tagasi ja väga tugevalt! Nii maailmas kui ka Eestis, EMV arvestuses võistles eelmisel aastal 40 sõitjat-seda on rohkem kui ükskõik millistel muul purjelaua distsipliinil. Omades freeride või slaalom purjelauda vahemikus 100-120 l ja ühest, sobiliku suurusega purjest koosnevat tagalasekomplekti on võimalik väga arvestataval tasemel võistelda. Heaks näiteks on Henry Himma, kes eelmise aasta Eesti meistrivõistlusetel sõitis Bic Techno tibukollase freeride laua ja Gaastra 5,8 Poison purjega välja kõrge 12. koha. Loomulikult annab spetsiaalse slaalomvarustuse omamine eelise, aga vaid juhul, kui sõitja seda kasutada oskab. Seega tule võistlema ja täienda oma sõiduoskusi- sealt saad ka kogemuse, millises suunas uue varustuse soetamisel minna.
No comments:
Post a Comment